Untitled

Kui teil tekib vajadus või soov juba olemasolevat või alles hangitud klaverit paremasse mängukorda seada ning võibolla ka selle kulunud välimust värskendada, siis on soovitav alljärgnev läbi lugeda.

Esmapilgul on kõik klaverid ühesugused - tiibklaverid on kolme jalaga, pianiinod e. püstklaverid on samuti kõik ühtmoodi veidi kummuti sarnased ning kõigil on küljes klaviatuur ja pedaalid. Tõsi küll - päris vanadel tiibklaveritel võib ka neli jalga olla, ning neljakandilistel e. tahvelklaveritel on samuti neli jalga. Tavakasutaja enamasti palju rohkem ei teagi. Klaver on klaver.

Klaveri ehitusega rohkem kursis olevale inimesele hakkavad aga erinevad detailid ja ehitusviis juba oluliselt pikemat juttu rääkima.

Akustilise klaveri sünnilugu on aastas 1726, kui Itaalia harpsikordimeister Bartolomeo Cristofori täiustas seda instrumenti, lisades sinna kolmekeelelised koorid, tugevama puitraami, mis pingetele paremini vastu peaks ning haamermehhanismi. Sellest ajast peale on instrumenti edasi arendatud ning otsitud üha uusi ja uusi lahendusi nii erinevatele korpuse- kui mehhanismitüüpidele. Läbi kuju - ja mehhanismimuutuste on klaver kujunenud välja selliseks, nagu see tänapäeval on. Korpusetüüpidest on püsima jäänud peamiselt püstklaverid e. pianiinod ja tiibklaverid. Klaveri perekonnast on tänapäevaks kadunud tahvelklaver, mille tõrjus 19. saj. lõpus välja püstklaver e. pianiino, olles nii ruumisäästlikum, kui ka paremate mängu-ja kõlaomadustega.

Tänapäevase klaveri sünniaastaks loetakse 1910. aastat. Siis hakkasid enamik suuremaid klaveritootjaid paigaldama tiibklaveritesse n.n. topeltrepetitsiooniga mehhanisme, mille dünaamilised mänguomadused olid võrreldes vana mehhanismitüübiga suur hüpe edasi. Püstklaver sai uue kontramehhanismi ning sellistena on need instrumendid püsinud tänase päevani. Väljaarvatud mõnede tootjate, nagu Steinway, Blüthneri, Bösendorferi jt.poolt tehtud ja patendeeritud mõningate sõlmede erilahendused, pole klaveri ehituses midagi märkimisväärset muutunud. Kui, siis ainult viimistlusmaterjalide osas, kuna keemiatööstus on vahepeal olulisi arenguid teinud. Seega saab öelda, et 1910. aastal ehitatud klaver on tänapäevane muusikainstrument. Klaver sai äkki valmis, kuid see on endiselt avatud ka edasiarendajatele.

Vahet on vaja teha, kas klaver on ajalooline või on see juba tänapäevse ehitusega. See mõjutab otseselt instrumendi taastamise eesmärke ja vahendeid. Palju loeb ka see, millisel määral või kui hästi on klaver säilinud. Võib juhtuda, et pill on nii halvas seisukorras, et seda korrastada pole rahaliselt mõttekas. Asja teine külg on instrumendi võimalik emotsionaalne väärtus, mida klaveritehnik kuidagi hinnata ei saa, ning see võib otsustamisel rahalise väärtuse hoopis üles kaaluda.

Klaveri restaureerimine või renoveerimine on üsna sarnased tegevused, kuid üksteisest siiski paljuski erinevad. Kumba lähenemist klaveri korrastamisel rohkem järgida, sõltub sellest, millised on meie vajadused, võimalused või ambitsioonid. Kui tegu on vana ja ajaloolise instrumendiga, milles on ka vana süsteemiga mehhanismid ning meil on soov see klaver ennistada selliseks, nagu see oli vabrikust väljudes, siis on see üsna suur väljakutse. Sellisel juhul on tegemist restaureerimisega.

Restaureerimise üks põhimõtteid on võimalikult palju säilitada vana originaali. Klaveris on palju liikuvaid osi, mis aastakümnete või-sadade jooksul on kas kulunud või kahjustunud erinevate tegurite mõjul ning pole enam taastatavad. Samuti ei ole mehhanismide juures kasutatud tekstiilmaterjalid pilli pikka iga sedavõrd üle elanud, et neid saaks edasi kasutada. Sel juhul vajavad need osad samasuguste uutega asendamist. Need tuleb teha tihtipeale eritellimusel, kuna tänapäevased mehhanismiosade tootjad selliseid tüüpmaterjale enam ei tee. Siinkohal tasub meelde tuletada, et klaverid sarnanevad üksteisega ainult välimuse poolest, mehhanismide konstrueerimisel ja ehitamisel on vanad meistrid teinud väga erinevaid lahendusi. Tüüpiliselt ei ole varasemates, enne 1860. ehitatud klaverites veel tihvtliigendeid, vaid mehhanismiosad liiguvad erinevatest loomanahkadest või -põitest tehtud liigenditel, mis lisab nende taastamisele keerukust ja lisaressursse nõudvaid tegevusi. Muidugi peaksime kasutama klaveri restaureerimisel ka korpuse ning muude detailide viimistlusel ajastule omaseid materjale. Oluline on siinkohal märkida, et vana klaveri restaureerimise korral ei saa me uut tänapäevast klaverit, vaid parimal tulemusel saame ennistatud pilli, mis on mängu- j a kõlaomaduste poolest oma ajastule vastav. Klaverid kõlasid vanasti teistmoodi.