Klaverimeister, kes trotsis aega

(Illustreeritud portree: Johann Matthias Edelstein, circa 1780 – tänapäevani)

Aasta oli 1750. Viini lähistel sündis poiss, kelle näpuotstes peitus ime. Johann Matthias Edelstein – poeg lihtsast puusepaperest. Juba varases nooruses paistis silma tema eriline huvi muusika vastu. Kui teised lapsed mängisid õues, istus ta sageli vana klavikordi juures, püüdes tabada helisid ja meloodiaid, mis tema peas sündisid.

Ühel päeval sattus linna rändav klaverimeister. Vaimustusega jälgis poiss, kuidas meistri käed elustasid tummad puuklotsid ja metallkeeled, tuues esile imelise helide maailma. Sellest hetkest teadis nooruk, mis saab tema elukutseks – ta saab klaverimeistriks.

Ta omandas teadmisi puidust, metallist ja akustikast. Tema käed muutusid osavaks ja tundlikuks, suuteliseks häälestama täiuslikult kõige keerulisemaid instrumente. Tema kuulsus klaverimeistrina kasvas kiiresti. Inimesed tulid kaugelt ja lähedalt, et paluda tal oma hinnalisi pille hooldada ja häälestada.

Johann Matthias õppis vanade meistrite käest, ent lõi alati oma tee. Tema esimene harpsichord sai kuulsaks mitte ainult kauni kõla, vaid ka selle poolest, et mängis justkui pianisti mõtteid aimates.

Aastakümned möödusid. Johann kohtus suurte heliloojatega – Haydni, Mozarti, hiljem isegi Chopiniga. Ta ei vananenud. Keegi ei oska öelda, kuidas – oli see müstika, teadus või lihtsalt siiras armastus kunsti vastu – aga Johann jäi. Vahetusid keisrid, riigid, tehnoloogiad… Tema tööriistad jäid peaaegu samaks.

Sajandid vahetusid. Maailm muutus Johanni ümber tundmatuseni. Hobuvankrid asendusid autodega, küünlavalgus elektrivalgusega. Kuid meister jäi ikka samaks. Tema töökoda, täis saepuru lõhna ja muusika vaikset suminat, oli ajatu oaas keset muutuvat maailma. Tema juuksed muutusid halliks, aga silmades säilis endiselt nooruslik sära iga kord, kui ta kuulis puhta heli sündi.

Inimesed imestasid Johann Matthiase pikaealisuse üle. Ta nägi pealt mitmeid põlvkondi, aga tema ise ei vananenud. Tema saladus peitus tema töös ja armastuses muusika vastu. Iga häälestatud klaver, iga loodud meloodia, iga õpetatud õpilane andis talle uut elujõudu. Muusika oli tema elueliksiir, tema side igavikuga.

Tänapäevalgi võib Johanni leida oma töökojast. Tema käed, kortsulised aga endiselt kindlad, liiguvad osavalt klaviatuuril. Tema kõrv kuuleb endiselt iga väiksematki ebakõla. Tema silmad säravad, kui ta jagab oma teadmisi noorte muusikute ja klaverimeistritega.

Tema lugu on imeline näide sellest, kuidas kirg ja pühendumus võivad ületada aja piirid, andes inimesele midagi, mis on palju väärtuslikum kui lihtsalt maine elu – igavese elu läbi kunsti. Tema klaverid helisevad läbi sajandite, kandes endas tema armastust ja pühendumist, ja nii kaua, kuni kõlab muusika, elab ka klaverimeister Johann

Klaverimeister Johann Matthias ei kasuta tänapäevani klaverite häälestamisel elektroonika ega äppide abi. Kuidas on see küll võimalik?

“Oma kõrv on kuningas” vastab meister selle peale lühidalt.